Lavarebane

Meie viimane koolituspäev möödus Anastasia taktikepi järgi. Soojenduseks lugesime ringis numbreid. Seejärel lugesime numbreid järjekorras, aga mitte ringiratast, vaid segamini. Kui kaks inimest ütles korraga, tuli uuesti alustada. Seejärel proovisime ka täiesti segamini. Tuli meelde jätta, mis numbrid on öeldud. Siis pani Anastasia ringi keskele vihmavarju, pleedi, riidest koti, mängukoera, laterna küünla. Tundsin juba ära Suveöö unenäo  rekvisiidid. Sealt oli meil palutud endale selgeks teha käsitööliste teatri katkend (5. vaatus, 1. stseen). Aga tegelikult paluti meil kasutada neid esemeid ebatavalises tegevuses (vihmavarjuga saab ka nina urgitseda jne). Keegi kasutas vihmavarju aeruna, keegi mikrofonina, mina panin koti endale mütsina pähe ja tegin catwalki.  Järgmiseks anti rühmatööna luua väike lugu, kus kasutatakse neid, aga ka teisi asju täiesti mõeldamatul viisil. Nii aerutas üks paar toolidest paadiga merele ja viskasid pleedi nagu võrgu merre. Serblased avasid vihmavarju, pan

Päeva teema oli Draama versus kirjandus . Selgituseks on vaja meenutada asjaolu, et juba tekstide ülesehitus on väga erinev. Me saame esimese pilguga ja lugematagi aru, kas tegemist on draamatekstiga. Draamatekst on jagatud vaatusteks ja stseenideks, kõik osalised on nimepidi kirjas, lisatud on tegevusaeg ja -koht ning kellele ning kuidas midagi öeldakse. Tegevus toimub alati olevikus. See kõik mõjutab ka teksti ennast, sest teatri tinglikkus eeldab VAATAJA fantaasia kaasatulemist. Märgisüsteem peab olema üheselt mõistetav. Näiteks mingi fraasi kordamine annab teada selle olulisusest kõneleja jaoks, võibolla isegi kinnisideest. Oluline on ka kahe stseeni vaheline aeg. Ajavahet saab rõhutada välimusega (hallid juuksed, vanurikõnnak) või helidega (sünnipäevalaul, mille lõppu lõikub sireen, annab märgi sõja algamisest). Iga inimene on täiesti erinev, nad räägivad ja käituvad isikupäraselt, seda ka etenduses. Esimese harjutusena anti meile kolm lauset: Laps on sündinud, Nad kolivad, Lapse

Täna alustas Peny lugude rääkimisest. See pole lihtsalt loo rääkimine, vaid selle juurde kuuluvad miimika, žestid, erinevad hääled jne. Selle kohta oli väike situatsioon, dialoog, aga siis esitati see loona. Järgmise võttena proovisime oma nahal südametunnistuse alleed. Igaüks pidi mõtlema enda jaoks olulise probleemi ja sõnastama selle küsimusena, näiteks Kas peaksin auto maha müüma? Sellele küsimusele mõeldes (mitte öeldes) tuleb jalutada läbi seisjate spaleeri. Igaüks võib öelda midagi julgustavat või keelavat, otsustades kõndija näoilme järgi. Proovisime seda ülesannet ka ringiga. Huvitav oli see, et enamasti saadi positiivne, julgustav tagasiside. Huvitav oli helide koopa loomine. Tegelikult oli see üks viis ruumi ehitamisest. Helidega saab markeerida tegevuskohta. Meil paluti mõelda mingile probleemile, see küsimusena vormistada ja siis hakata looma ruumi, kus vastav probleem avaldub või lahenduse leiab. Olin rühmas koos Paikuse lasteaednikega. Esitasime küsimuse, kas me vajame

Täna oli eriti tihe tööpäev, sest see oli Ateena ekskursiooni tõttu lühem. Alustuseks tuli jutuks veel kord see, et lisaks tekstile räägib kogu meie keha. Me tegelikult väljendume sümbolites. Tegutsedes õpime, sest keha mäletab. Improülesannete jaoks tuleb luua turvaline keskkond, kõik teavad, et see on mäng. Lepitakse kokku, et mingil hetkel vahetatakse rolle. Esimese ülesandena tuli mõelda endale mingi amet või konkreetne vanus või päritolu (hõim) või puue. Seejärel kolm fraasi, mida see inimene ütleks, ja üks sellele isikule tüüpiline žest. Valisin nunna, kes lööb risti ette ja ütleb: God bless you, god help you, amen.  Edasi kutsuti kolmekaupa tegutsema. Mingil hetkel ütles Peny, kes jääb stoppkaadrisse, kes edasi tegutseb. Selgus, et prantslane lonkas tugevasti, oli sõjaveteran, aga serblanna oli poolpime vanaproua. Kui kaks vigast omavahel riidu läksid, soovisin mina neile jumala õnnistust. Proual hakkas halb, aga mina lohutasin, et jumal aitab. Päris naljakas lugu tuli välja.

Hommikulauas kohtusin teiste eestlastega, Ja(a)nikatega Paikuse lasteaiast. Kell 9 pidime fuajees kokku saama. Jõudsin alla ja istusin ühe heledapäise naise kõrvale, kes mind kohe tervitas ja tutvustas ennast - Lucia Itaaliast. Siis liitus horvaat Željka ja tahtis teada, kas me juba Frakfurdis ei kohtunud. Nii meid koguneski paras jõuk: kolm leedulast, serblast ja eestlast, lisaks itaallane, prantslane, horvaat ja hispaanlane. Aga kodus ettevalmistatud enesetutvustust ei läinudki vaja. Peale põgusat koolitusfirma tutvustust hakkas peale. Koolitaja Peny Fylaktaki seletas sissejuhatavalt, et draama on parim vahend koostööks ja erinevate huvigruppide liitmiseks, igale leidub tegevust, üksi pole võimalik teatrit teha. Isegi kui ise kirjutad, lavastad ja mängid, läheb vaja valgustajat, helitehnikut jt abilisi. Igal juhul on kõige olulisem sõnum, mida tahetakse publikule öelda. Draama on vaid vahend sõnumi edastamiseks, mitte eesmärk omaette. Isegi keeleoskus pole tihti oluline. Selle näi

Enne kella viit jõudsime Tallinna lennujaama. Sadas, oli kottpime ja udune. Kas lennukid sellise ilmaga ikka sõidavad? Muudeti väljumisväravat ja minu istekohta ning siis lendasimegi. Sujuvalt ning uniselt ilma turbulentsi ja vaateta, sest kogu Euroopa oli pilves. Ka Münchenis sadas. Kõik lennukil olnud inimesed suundusid väga üksmeelselt stendi juurde, kus olid kirjas peatselt väljuvad lennukid. Minu oma seal polnud, sest aega oli üle kahe tunni. Küsisin Lufthansa teeninduspunktist oma järgmise lennu väravat, sain vastuse ja siis märkasin, et lennufirma oli saatnud mulle vastava teate telefoni ka. Kreekasse suunduv lennuk oli suurem ja üllatas sellega, et pakkus lausa lõunasöögi: kuumad makaronid juustuga, kuklike, sidrunitäidisega koogike, küpsis ja külmad ja kuumad joogid. Ekraanidel kuvati kauneid Kreeka postkaarte ja lennuki teekonna edenemist. Olimegi Kreekas. Õnneks olid mul üksikasjalikud juhendid, kuidas hotelli kohale jõuda. Ekspressbuss X96 sõidab kaarega Ateenast mööda j