Koolituspäev lõppes politseiga

Päeva teema oli Draama versus kirjandus. Selgituseks on vaja meenutada asjaolu, et juba tekstide ülesehitus on väga erinev. Me saame esimese pilguga ja lugematagi aru, kas tegemist on draamatekstiga. Draamatekst on jagatud vaatusteks ja stseenideks, kõik osalised on nimepidi kirjas, lisatud on tegevusaeg ja -koht ning kellele ning kuidas midagi öeldakse. Tegevus toimub alati olevikus. See kõik mõjutab ka teksti ennast, sest teatri tinglikkus eeldab VAATAJA fantaasia kaasatulemist. Märgisüsteem peab olema üheselt mõistetav. Näiteks mingi fraasi kordamine annab teada selle olulisusest kõneleja jaoks, võibolla isegi kinnisideest. Oluline on ka kahe stseeni vaheline aeg. Ajavahet saab rõhutada välimusega (hallid juuksed, vanurikõnnak) või helidega (sünnipäevalaul, mille lõppu lõikub sireen, annab märgi sõja algamisest). Iga inimene on täiesti erinev, nad räägivad ja käituvad isikupäraselt, seda ka etenduses.
Esimese harjutusena anti meile kolm lauset: Laps on sündinud, Nad kolivad, Lapsevanem sureb.  Pidime välja mõtlema, kui kaua meie lugu kestab. Oluline on aeg, mis jääb nende stseenide vahele. See võiks olla enam-vähem sama pikkusega. Serblaste lugu kestis ainult paar tundi. Seega noorel emal läks sündis laps ootamatult enne õiget tähtaega juba taksos, tema mees tegeles pere oodatava juurdekasvu tõttu kolimisega. Kui ta kuulis telefonitsi, et naine hakkab juba sünnitama, kihutas ta autoga kohale sõita, aga sattus avariisse. Kui ta haiglasse viidi, oli ta lootusetus olukorras, aga viimase asjana ta kuulis, et sündis poeg. Meie lugu kestis u 7 aastat. Üksi elava naise väiksesse korterisse saabub tema tütar, kellega pole suhted korras, aga kuna tütrel on sündinud laps ja tal pole kuhugi minna, võtab vanaemaks saanud naine ta vastu. Kolm aastat hiljem. Suhted on laabunud, noor ema on läinud tööle ja nad otsustavad koos kolida suuremasse korterisse, kus vanaema saaks omaette toa. Neli aastat hiljem. Kahjuks noore ema isiklikud suhted on keerulised ja karidele jooksnud, ta ei tule endaga toime ja sooritab enesetapu. Vanaema jääb lapselapsega.
Seejärel vaatasime Uhkust ja eelarvamust. Kõigepealt tekstina, natuke ka filmina. Milline pilkude vahetamine!Pidime seda ise ka katsetama. Seejärel luges igaüks oma emakeeles esimese pähetuleva luuletuse. Valisin kooli moto. Ja siis tuli kujutluspilt või vastav meeleolu paberile joonistada. Kui kooli moto, siis järelikult siil.

Kui näidend on olemas, siis Peny rõhutas, et pole mõtete hakata küsima, kes mingit rolli tahab, lapsed valivad omavaheliste suhete jm põhjal. Tegelikult peaks olema õpetajal ettekujutus, kes midagi mängima hakkab. Kui mõni ei taha tekstiga rolli, siis seda võib küll arvestada. Olgu siis seekord sein. Aga põhiline on, et oleks ruumi ja tekiks meeskond (rakendada saab kõiki, mõnd muusika, mõnd dekoratsioonide või kostüümide loomisega).
Kõige populaarsem teema on eetikaprobleemid. Nendega tegeleb usinasti foorumteater. Selle näitena pidi igaüks mõtlema seoses pagulaskriisiga, kes ta karakterina on, kui vana, kust tuleb ja kuhu on teel. Mina ja serblanna Maja olime politseinikud. Tema oli keskealine ja korrumpeerunud politseinik, mina olin 65-aastane Alexis, kes oli viimast päeva tööl enne pensionile jäämist. Ja siis pidime selles kahtlases kambas selgeks tegema, kes on kes, sest naabruses oli toime pandud kuritegu. Päris keeruline oli hakkama saada. Muidugi oli raske endal ka uskuda sellist olukorda. Ma ei tahtnud paha olla, aga mõni käitus ikka nii jaburalt, et tuli trellida taha toimetada. Tegelikult kahele me lausa valetasime, et nende probleemidega mitte tegeleda. Mõni tahtis põgeneda jne. Minu politseiniku viimane tööpäev oli ikka väga raske. Pärast takkajärgi mõeldes tuli meelde, et oleks võinud turvakaameraid ka arvesse võtta.
See oli meie viimane päev Penyga. Seetõttu tegime koos ka pildi.
Kasutaja Jelena Dragiše Stanković foto.

Õhtul ootas meid ees õhtusöök Kotili restoranis. See on rahvusliku muusikaga toidukoht Monastiraki linnaosas. Sõitsime taksodega Ateenasse juba mitu tundi enne. Monastiraki väljakul läksime laiali.


Monastiraki väljak

Alustasin koos serblastega. Varsti jätkasime ekslemist Željkaga. Hulkusime õhtuses Plakas, sealne kirbuturg pole meie täika, kus ainult teise ringi asjadega kaubeldakse. See on rida kaubatänavaid. Naabrid müüvad sarnaseid asju. Paralleelne tänav on täis söögikohti.


Kuidas ma ka püüdsin ära arvata, mil viisil on nii võimalik parkida ja kuidas oma autosse jõuda ja sellega sõitma hakata, ei jää üle muud arvata, et kraanaga.

Tagasiteel kohtumispaika olime veidi pabinas, sest kuskil keerasime valesti ja aeg hakkas otsa saama. Aga jõudsime õigeks ajaks.
Väga kaval on pidada restorani õues. Majas olid ainult köök ja vetsud, lauad ja lava olid tegelikult kahe maja vahel õues. Mingi kerge katus oli ka, tänavast eraldas sümboolne võre. Sooja andsid reflektorid lae all ja gaasipõleti sissekäigu juures. Ruum oli laudu nii täis pikitud, et laua taha hästi ei mahtunud. Toole ei saanud nihutada, sest sinna oli ehitatud väike platvorm. Siis tuli lauda natuke kaugemale nihutada, aga peremees väga hea pilguga sellele ei vaadanud, et tantsuruumi jääb vähemaks. Ansambel koosnes kahest keelpille mängivast mehest, lisaks oli naislaulja, kes ka rütmiga toimetas ja veel üks noormees. Kõik laulsid, kui tuli tuju, siis ka tantsisid. Põhiline - terve õhtu jooksul polnud ühtki muusikapausi, Muusikat tuli nonstopina, vahel esitas keegi soololugu, siis võttis teine üle. Nendega koos esinesid kaks tantsijat, mees ja naine. Nad kutsusid kõiki kaasa tantsima. Kui mõni kreeklane tahtis soolo esitada, siis astus tantsupoiss aupaklikult kõrvale.
Samal ajal kanti rahvale vaagnatel suupisteid lauale. Õhtusöök algas kell 8 ja lõppes 11.30, seega tundub, et muudkui sõime. Tegelikult selle pika aja peale oli täiesti tore mekkida üht ja teist, käia vahepeal tantsimas, jälgida ilmselt platvormi all pesitseva kassipere toimetamist. Nemad olid muusika ja lärmiga täiesti harjunud ja väga rahul, kui külastajad neid toitsid.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Tagasi ja edasi

Kohal