Tagasi ja edasi
Reede õhtul ei raatsinud rahvas niisama laiali minna. Željka tegi ettepaneku koos veel õhtust süüa. Leppisime kokku, et kohtume kell kaheksa. Läksime serblaste igapäevasesse söögikohta. Nad olid seal juba tuttavad näod. Mina tellisin endale kanawrapi gyrose. See oli nn tänavatoit, kus oli friikaid, kanaribasid, tomatit, kõik oli nn pannkoogi sisse keeratud ja kaste oli peal. Keeruline süüa, aga maitsev. Läksime mõnusaks istumiseks teist kohta otsima. leidsime Adesso, kus oli väga hea muusika, näiteks Man's World ja Hit the Road Jack. Häiris see, et miskipärast panevad kreeklased laudu nii tihedalt, et keegi teine peab olema lausa külje all. Ja siis see, et sealsetes pubides suitsetatakse.
Õhtu Adessos
Kohvik Have a Nice Day
Nii kaldus päev juba laupäevaks. Algamas oli suur tagasisõidupäev. Kellelgi ei paistnud olevat otselennuvõimalust. Samal ajal oli Pireuses ka teine koolitus, see oli erivajadustega laste teemal. Seal rühmas oli üks Tallinna õpetaja, kes sõitis samade lendudega nagu minagi. Leppisime kokku koos minema hakata. Pärnu naised saatsid meid bussi peale, neil oli algul plaan taksoga minna, aga kui nad kuulsid, et see läheb vähemalt 35 eurot maksma, siis kaldusid nad bussi kasuks otsustama. X96 sõitis peaaegu poolteist tundi, aga oodata jäi veel üksjagu. Kohtusin veel lennujaamas Zeljkaga, tema lend oli edasi lükatud. Pärast selgus, et ka meie Müncheni lennuki väljalend hilines pool tundi.
See oli Lufthansa lennuk ja pakuti jälle süüa. Aga see polnud küll eriti isutav: riis, lihapallid punases kastmes, lisandiks keedetud porgandid ja oad. Müncheni lennujaamas läks suhteliselt kiiresti ja siis tõi Poola ja Eesti lippu kandev Nordika meid Tallinna. Tallinna õpetaja oli sellega kodus, aga mind ootas ees veel neli tundi bussisõitu. Aga seda juba pühapäeval.
Legoklotsidest Akropol.
Mul oli piisavalt aega mõelda toimunud koolitusele.Pärnu naised olid valmistunud rahvuslikuks etteasteks musta leiva, Saaremaa või, Tallinna kilude, Vana Tallinna ja Kalevi šokolaadidega. Olime valmis ennast tutvustama, ka serblastel oli kooli tutvustav slaidiesitlus. Meie koolitusel selleks aega ei tekkinud. Võileibu pakuti kohvipausi ajal, liköör sobis suurepäraselt ühe meie etüüdiga. Ega vastavat korraldust koolitajalt polnud. Tallinna õpetaja, kes on käinud mõnel Erasmus+ koolitusel veel, selgitas, et kui on kaasas ka õpilasi, on sellised tutvustused tavalised. Aga nende koolis on tehtud ingliskeelne kooli tutvustus, mida saab kooli kodulehelt näidata ja igaüks ei pea hakkama seda ise välja mõtlema. See mõte kõlas küll mõistlikult.
Horvaat Željka rääkis vajadusest praegu tekkinud kontakte koostööks ära kasutada. Pisut probleemne tundus asjaolu, et suuremalt jaolt olid lasteaednikud ja algklassid esindatud. Natuke peab laskma settida, et tekiks selgem pilt, millised võimalused meil edaspidiseks oleks. Koolitus oli tore, kreeklaste külalislahkus on legendaarne, Kreekast on tulnud maailma palju häid ideid. Kogu rahvusvaheline seltskond oli ülitore, välja arvatud üks leedu neiu, keda miski ei huvitanud, millestki ta osa võtta ei tahtnud. Jäi üle vaid imestada, miks ta sinna üldse tuli. Küllap selleks, et oleks aru saada, kui toredad kõik teised olid.
Õhtu Adessos
Nii kaldus päev juba laupäevaks. Algamas oli suur tagasisõidupäev. Kellelgi ei paistnud olevat otselennuvõimalust. Samal ajal oli Pireuses ka teine koolitus, see oli erivajadustega laste teemal. Seal rühmas oli üks Tallinna õpetaja, kes sõitis samade lendudega nagu minagi. Leppisime kokku koos minema hakata. Pärnu naised saatsid meid bussi peale, neil oli algul plaan taksoga minna, aga kui nad kuulsid, et see läheb vähemalt 35 eurot maksma, siis kaldusid nad bussi kasuks otsustama. X96 sõitis peaaegu poolteist tundi, aga oodata jäi veel üksjagu. Kohtusin veel lennujaamas Zeljkaga, tema lend oli edasi lükatud. Pärast selgus, et ka meie Müncheni lennuki väljalend hilines pool tundi.
See oli Lufthansa lennuk ja pakuti jälle süüa. Aga see polnud küll eriti isutav: riis, lihapallid punases kastmes, lisandiks keedetud porgandid ja oad. Müncheni lennujaamas läks suhteliselt kiiresti ja siis tõi Poola ja Eesti lippu kandev Nordika meid Tallinna. Tallinna õpetaja oli sellega kodus, aga mind ootas ees veel neli tundi bussisõitu. Aga seda juba pühapäeval.
Legoklotsidest Akropol. Mul oli piisavalt aega mõelda toimunud koolitusele.Pärnu naised olid valmistunud rahvuslikuks etteasteks musta leiva, Saaremaa või, Tallinna kilude, Vana Tallinna ja Kalevi šokolaadidega. Olime valmis ennast tutvustama, ka serblastel oli kooli tutvustav slaidiesitlus. Meie koolitusel selleks aega ei tekkinud. Võileibu pakuti kohvipausi ajal, liköör sobis suurepäraselt ühe meie etüüdiga. Ega vastavat korraldust koolitajalt polnud. Tallinna õpetaja, kes on käinud mõnel Erasmus+ koolitusel veel, selgitas, et kui on kaasas ka õpilasi, on sellised tutvustused tavalised. Aga nende koolis on tehtud ingliskeelne kooli tutvustus, mida saab kooli kodulehelt näidata ja igaüks ei pea hakkama seda ise välja mõtlema. See mõte kõlas küll mõistlikult.
Horvaat Željka rääkis vajadusest praegu tekkinud kontakte koostööks ära kasutada. Pisut probleemne tundus asjaolu, et suuremalt jaolt olid lasteaednikud ja algklassid esindatud. Natuke peab laskma settida, et tekiks selgem pilt, millised võimalused meil edaspidiseks oleks. Koolitus oli tore, kreeklaste külalislahkus on legendaarne, Kreekast on tulnud maailma palju häid ideid. Kogu rahvusvaheline seltskond oli ülitore, välja arvatud üks leedu neiu, keda miski ei huvitanud, millestki ta osa võtta ei tahtnud. Jäi üle vaid imestada, miks ta sinna üldse tuli. Küllap selleks, et oleks aru saada, kui toredad kõik teised olid.
Kommentaarid
Postita kommentaar