Suveöö unenägu
Meie viimane koolituspäev möödus Anastasia taktikepi järgi. Soojenduseks lugesime ringis numbreid. Seejärel lugesime numbreid järjekorras, aga mitte ringiratast, vaid segamini. Kui kaks inimest ütles korraga, tuli uuesti alustada. Seejärel proovisime ka täiesti segamini. Tuli meelde jätta, mis numbrid on öeldud. Siis pani Anastasia ringi keskele vihmavarju, pleedi, riidest koti, mängukoera, laterna küünla. Tundsin juba ära Suveöö unenäo rekvisiidid. Sealt oli meil palutud endale selgeks teha käsitööliste teatri katkend (5. vaatus, 1. stseen). Aga tegelikult paluti meil kasutada neid esemeid ebatavalises tegevuses (vihmavarjuga saab ka nina urgitseda jne). Keegi kasutas vihmavarju aeruna, keegi mikrofonina, mina panin koti endale mütsina pähe ja tegin catwalki. Järgmiseks anti rühmatööna luua väike lugu, kus kasutatakse neid, aga ka teisi asju täiesti mõeldamatul viisil. Nii aerutas üks paar toolidest paadiga merele ja viskasid pleedi nagu võrgu merre. Serblased avasid vihmavarju, panid taldrikud pähe ja üks koputas kahvliga taldrikut, nemad olid tulnukad avakosmoses. Üks võttis oma kleidivöö ja see oli bensiinivoolik.
Eestlaste kolmik lahendas teema muinasjutuna. Janika pani pleedi endale pähe, ronis laua otsa ja oli Rapuntsel. Mina olin tema juures töötav Tuhkatriinu, pesin nõusid (lendav taldrik) ja tahtsin väga ballile minna. Prints tuli valgel hobusel (vihmavarjul) ja pühkis Rapuntsli patsi sisse higi. Mina olin lehvikut viibutades (seesama lendav taldrik) kohe valmis printsiga minema ratsutama ja seda me tegimegi.
Seejärel proovisime ise järele, kuidas on emotsioonide ja kauguse lahendamine laval, kuidas neid kasvatada ja vähendada. Teemaks oli lahkumine, võibolla igaveseks. Tegelikult oli see kohati emotsionaalne, kohati naljakas. Näiteks siis, kui jätsid hüvasti, aga siis pöörduvad veel kord tagasi, Ja veel.
Ja siis jäigi veel teha Suveöö unenägu. Anastasia soovitas ka lastega teha nagu proffidega, korraldada casting. Enne peab olema ettekujutus, keda ühte või teise rolli tahaks. Ta rõhutas ka seda, et lapsed klassis ja laval on kaks erinevat teemat. Kui on valida mitme variandi vahel, tulebki vaadata ja kaaluda mõlemat. Võibolla ongi mõistlik kasutada kahte osatäitjat, kord üks, kord teine.
Väga oluline on planeerimine. Tuleb vaadata tähtaega ja selle järgi paika panna kogu ajakava.
Igal proovil on kindel ülesanne. Näiteks kaks nädalat lugemisele, kolmandal nädalal lisanduvad etüüdid, edasi panna paika misanstseenid jne. Aga kindlasti ei tohi kaduda soojendus- ja lõdvestusmängud. Improvisatsioonid on teretulnud kogu prooviaja vältel, sest muudatusi võib ju ikka tulla.
Meeldetuletuseks - etendus sünnib ainult koostöö tulemusena. Meid jagati kolmeks produktsioonigrupiks, igal liikmel oma ülesanne. Meie grupi lavastaja oli Željka, muusika eest vastutas Vincent, mul olid kostüümid ja lavakujundus, Janika seadis liikumist ja Jaanikale jäi valgustus. Kuna meie eelarve oli 0, siis kostüümideks oli pakkuda ainult laudlinu, mõned eespool nimetatud rekvisiidid. Muusika poole pealt proovisime pilli, millega öökullihuikeid jäljendada, kuulasime Jaapani aeda, aga lõpuks jäi kreeka muusika. Valgustus pidi olema nn öisel ajal spotlight. Liikumist oli vaja seada nii alguses kui ka lõpus, siis juba kreeka tantsuna, sest seda kurbmängu ju esitati pulmapeol meelelahutusena.
Siis tuli teha casting. Vaatasime, keda me mingisse ossa paneksime. Meie tulemus oli serblaste ja leedukate valik. Muidugi pidime ka ise olema valmis kellegi teise produktsioonis osalema. Meil oli vist kõige põhjalikum ettevalmistus, seega alustas meie tiim. Meie Thisbe oli pisut purjakil, aeles müüri najal. Lõvi oli väga kodukassilik, taparelvaks oli kahvel. Jõudsime teha proovi koos selgitusega, siis said kostüümid selga ja lugu tuli esitamisele nn peaproovina. Kell oli kaugelt üle kahe, koolituskeskuse rahvas ootas tunnistustega ja oli selge, et teised ei jõua lugu läbi mängida.
Eestlaste kolmik lahendas teema muinasjutuna. Janika pani pleedi endale pähe, ronis laua otsa ja oli Rapuntsel. Mina olin tema juures töötav Tuhkatriinu, pesin nõusid (lendav taldrik) ja tahtsin väga ballile minna. Prints tuli valgel hobusel (vihmavarjul) ja pühkis Rapuntsli patsi sisse higi. Mina olin lehvikut viibutades (seesama lendav taldrik) kohe valmis printsiga minema ratsutama ja seda me tegimegi.
Seejärel proovisime ise järele, kuidas on emotsioonide ja kauguse lahendamine laval, kuidas neid kasvatada ja vähendada. Teemaks oli lahkumine, võibolla igaveseks. Tegelikult oli see kohati emotsionaalne, kohati naljakas. Näiteks siis, kui jätsid hüvasti, aga siis pöörduvad veel kord tagasi, Ja veel.
Ja siis jäigi veel teha Suveöö unenägu. Anastasia soovitas ka lastega teha nagu proffidega, korraldada casting. Enne peab olema ettekujutus, keda ühte või teise rolli tahaks. Ta rõhutas ka seda, et lapsed klassis ja laval on kaks erinevat teemat. Kui on valida mitme variandi vahel, tulebki vaadata ja kaaluda mõlemat. Võibolla ongi mõistlik kasutada kahte osatäitjat, kord üks, kord teine.
Väga oluline on planeerimine. Tuleb vaadata tähtaega ja selle järgi paika panna kogu ajakava.
Igal proovil on kindel ülesanne. Näiteks kaks nädalat lugemisele, kolmandal nädalal lisanduvad etüüdid, edasi panna paika misanstseenid jne. Aga kindlasti ei tohi kaduda soojendus- ja lõdvestusmängud. Improvisatsioonid on teretulnud kogu prooviaja vältel, sest muudatusi võib ju ikka tulla.
Meeldetuletuseks - etendus sünnib ainult koostöö tulemusena. Meid jagati kolmeks produktsioonigrupiks, igal liikmel oma ülesanne. Meie grupi lavastaja oli Željka, muusika eest vastutas Vincent, mul olid kostüümid ja lavakujundus, Janika seadis liikumist ja Jaanikale jäi valgustus. Kuna meie eelarve oli 0, siis kostüümideks oli pakkuda ainult laudlinu, mõned eespool nimetatud rekvisiidid. Muusika poole pealt proovisime pilli, millega öökullihuikeid jäljendada, kuulasime Jaapani aeda, aga lõpuks jäi kreeka muusika. Valgustus pidi olema nn öisel ajal spotlight. Liikumist oli vaja seada nii alguses kui ka lõpus, siis juba kreeka tantsuna, sest seda kurbmängu ju esitati pulmapeol meelelahutusena.
Siis tuli teha casting. Vaatasime, keda me mingisse ossa paneksime. Meie tulemus oli serblaste ja leedukate valik. Muidugi pidime ka ise olema valmis kellegi teise produktsioonis osalema. Meil oli vist kõige põhjalikum ettevalmistus, seega alustas meie tiim. Meie Thisbe oli pisut purjakil, aeles müüri najal. Lõvi oli väga kodukassilik, taparelvaks oli kahvel. Jõudsime teha proovi koos selgitusega, siis said kostüümid selga ja lugu tuli esitamisele nn peaproovina. Kell oli kaugelt üle kahe, koolituskeskuse rahvas ootas tunnistustega ja oli selge, et teised ei jõua lugu läbi mängida.
Eesti trio: Janika, mina ja Jaanika.
Tunnistus on käes ja koolitus läbi.
Kommentaarid
Postita kommentaar