Saagem tuttavaks!
Hommikulauas kohtusin teiste eestlastega, Ja(a)nikatega Paikuse lasteaiast. Kell 9 pidime fuajees kokku saama. Jõudsin alla ja istusin ühe heledapäise naise kõrvale, kes mind kohe tervitas ja tutvustas ennast - Lucia Itaaliast. Siis liitus horvaat Željka ja tahtis teada, kas me juba Frakfurdis ei kohtunud.
Nii meid koguneski paras jõuk: kolm leedulast, serblast ja eestlast, lisaks itaallane, prantslane, horvaat ja hispaanlane. Aga kodus ettevalmistatud enesetutvustust ei läinudki vaja.
Peale põgusat koolitusfirma tutvustust hakkas peale. Koolitaja Peny Fylaktaki seletas sissejuhatavalt, et draama on parim vahend koostööks ja erinevate huvigruppide liitmiseks, igale leidub tegevust, üksi pole võimalik teatrit teha. Isegi kui ise kirjutad, lavastad ja mängid, läheb vaja valgustajat, helitehnikut jt abilisi. Igal juhul on kõige olulisem sõnum, mida tahetakse publikule öelda. Draama on vaid vahend sõnumi edastamiseks, mitte eesmärk omaette. Isegi keeleoskus pole tihti oluline. Selle näiteks palus ta meil igaühel mõelda kolm fraasi, mida kehakeele või žestidega saab edasi anda. Kõige tavalisemad lehvitamised kohtumisel ja hüvastijätul, tänutunne, rõõm, tüdimus, mittemõistmine - kõik kasutavad selliseid žeste ja neid mõistetakse.
Järgmise ülesandena pidime mõtlema oma rahvusele iseloomulikest joontest, 5 kirja panema. See tehtud, paluti meil nimetada mingi teine kohalolev rahvus ja ka neid iseloomustada. Edasi tuli nn telesaatemäng, kus reporter juhatas sisse mingi rahvuse esinemise. Päris huvitav oli näha, kuidas mõne rahvuse puhul langes eelarvamuslik mulje kokku nimetatud rahvuse joontega nende endi esituses. Meid tutvustas itaallanna, kes pole kunagi Eestis käinud, küll aga tahaks kunagi siin ära käia. Nimetas külalislahkust, ja siis teatasime meie, et me vajame suuremat distantsi, eelistame vaikimist kõnelemisele, isegi vestleme nutitelefonis. Kui tööks läheb, siis tõsiselt ja lauluga, ka vabaduse laulsime endale kätte. Me ise tutvustasime leedulasi. Meie mulje järgi on nad religiooni austavad ja uhked inimesed, kes hindavad oma traditsioone. Võis tõdeda, et oleme tegelikult üsna erinevad. Samas me sageli ei tea teise osapoole arvamust või olukorda. Näiteks arvavad õpilased, et nende õpetaja on väga range, ei suhtu küllalt paindlikult tähtaegadesse ja on kogu aeg tõsine ega oska nalja teha. Kui aga õpetaja räägib, et ta on olnud mitu aastat ilma tööta, tema abikaasa suri hiljuti ja ta peab nüüd üksi laste eest hoolitsema, siis võib õpilaste arvamus temast muutuda.
Draama kasutamine koolitunnis aitab muuta õpilasi enesekindlamaks, empaatilisemaks, äratab fantaasia ja arendab koostööoskust, aitab inimesel keskenduda. Nii peame vaatama ka karaktereid, mida keegi tegelikult tahab. Meil paluti nimetada erinevaid tuntud karaktereid ja siis arutasime nende tegelikke soove: Batman tahab päästa maailma, Poirot lahendada mõrvamüsteeriumi, Tuhkatriinu pääseda võõrasemast ja -õdedest.
Edasi tuli küsimus suurele ringile, mida on raske õpetada. Üks inglise keele õpetaja ütles, et present perfect on raske. Seepeale soovitas koolitaja mõelda temast kui karakterist. Mr Present Perfect. Mida ta võiks tahta? Pakuti välja, et tatahab juua tassikese head kohvi. See aga tähendab koha leidmist kohvikus, suhtlemist teenindajaga, värske ajalehe lugemist ja siis tassikese koorega kohvi joomist ning lõpuks maksmist. Kui aga asjad ei juhtu õiges järjekorras, tekib kaos. Kõiki elemente saab personaliseerida. Kui lastega selline olukord läbi mängida, jääb neile oma roll meelde. Jääb meelde ka asjade toimumise loogiline järjekord.
Järgmine pakkumine oli õpetada maastikutüüpe. On mägi, org, selle juurde kuuluvad metsad ja jõed. Otsustati peategelaseks valida proua Mägi. Ta on suur ja paks, mäletab kaugeid aegu, aga ta on õnnetu, sest tema mälestused ei huvita kedagi, ta püsib sellise suure ja paksuna edasi. Tema tahaks olla õnnelik. Jõudsime selleni, et kui ta aktsepteerib ennast sellisena, nagu ta on, siis hakkavad teised temasse samamoodi suhtuma. On olukordi, kui ei peagi midagi tegema, vaid peab iseendaga rahu tegema. See käib tihtipeale ka õpilaste omavaheliste suhete kohta.
Et draamat koolitunnis kasutada, tuleb alustada soojendusest. Ka sportlane ei lähe jooksudistantsile ilma soojenduseta. Soojenduseks sobivad väiksed rollimängud ja lugude jutustamised. Selleks tutvustas juhendaja klassikalist novelli ülesehitust: lool peab olema vastuolu, intriig, mida lahendada, teise kolmandiku lõpuks jõutakse kulminatsioonini ja järgneb lõpplahendus. Lugusid oleks mõistlik üles kirjutada, niis tekib katsetatud ülesannete kogu, mida saab ka teemade kaupa liigitada. Väga hea on kasutada rekvisiite. See võiks olla loos läbivalt kasutuses. Näiteks lugu Paulist, kes ei taha draamatunnis osaleda. Näiteks peab Paul mängima koos teistega püha õhtusöömaaega, aga ta ei taha osaleda, peidab oma klaasi laua alla, ei lase kannust endale vett kallata, lõpuks viskab selle vee teistele näkku. Aga lugu võib vabalt lõppeda nii, et lahendusena peseb ta sellesama veega kõigi teiste jalgu. Ja meie koolituspäeva lõpetas rühmaimprovisatsioon.
Konverentsiruumis oli klaver, kuid meist keegi ei osanud seda mängida. Vaja oli anda märku loo algusest ja lõpust. See aitab kontsentreeruda. Konkreetsed reeglid on vajalikud, kokkulepped ruumi osas, kus on lava, kus publik.
Kogu selle aja möllas õues äike. Meil oli õhtuks planeeritud jalutuskäik Mikrolimano jahisadamasse mekkima mereande. Korraldajad tulid rääkima, et võibolla me lähme hoopiski taksodega. Meie rühmaga pidi liituma teine samal ajal tegutsev koolitusrühm. Aga selleks ajaks, kui koolituspäev lõppes, sai ka vihm otsa. Kella seitsmeni oli piisavalt aega, et veidi linnas ringi jalutada.
Ja vaat mis tänava ääres kasvab!
Kell seitse ootas meid pime, aga sume õhtu. Jalutasime rannapromenaadile, vaatasime paate, tuledesäras maju. Poolel teel oli valgusinstallatsioon. Kõrgelt kaljurinnalt alla vaadates võisime näha basseinis ujujaid, Seal mängiti veepalli.
Rannarestoran kostitas meid väga rikkaliku valikuga suupistetest: anšoovised, salat, tzatziki, kalmaarid, kaheksajalad, karbid, grillitud köögiviljad ja seened, küpsetatud juust ja lõpuks magustoiduks sõõrikud šokolaadikastmega ja puuviljad.
Hea, et peale seda sai jälle tagasi jalutada.
Nii meid koguneski paras jõuk: kolm leedulast, serblast ja eestlast, lisaks itaallane, prantslane, horvaat ja hispaanlane. Aga kodus ettevalmistatud enesetutvustust ei läinudki vaja.
Peale põgusat koolitusfirma tutvustust hakkas peale. Koolitaja Peny Fylaktaki seletas sissejuhatavalt, et draama on parim vahend koostööks ja erinevate huvigruppide liitmiseks, igale leidub tegevust, üksi pole võimalik teatrit teha. Isegi kui ise kirjutad, lavastad ja mängid, läheb vaja valgustajat, helitehnikut jt abilisi. Igal juhul on kõige olulisem sõnum, mida tahetakse publikule öelda. Draama on vaid vahend sõnumi edastamiseks, mitte eesmärk omaette. Isegi keeleoskus pole tihti oluline. Selle näiteks palus ta meil igaühel mõelda kolm fraasi, mida kehakeele või žestidega saab edasi anda. Kõige tavalisemad lehvitamised kohtumisel ja hüvastijätul, tänutunne, rõõm, tüdimus, mittemõistmine - kõik kasutavad selliseid žeste ja neid mõistetakse.
Järgmise ülesandena pidime mõtlema oma rahvusele iseloomulikest joontest, 5 kirja panema. See tehtud, paluti meil nimetada mingi teine kohalolev rahvus ja ka neid iseloomustada. Edasi tuli nn telesaatemäng, kus reporter juhatas sisse mingi rahvuse esinemise. Päris huvitav oli näha, kuidas mõne rahvuse puhul langes eelarvamuslik mulje kokku nimetatud rahvuse joontega nende endi esituses. Meid tutvustas itaallanna, kes pole kunagi Eestis käinud, küll aga tahaks kunagi siin ära käia. Nimetas külalislahkust, ja siis teatasime meie, et me vajame suuremat distantsi, eelistame vaikimist kõnelemisele, isegi vestleme nutitelefonis. Kui tööks läheb, siis tõsiselt ja lauluga, ka vabaduse laulsime endale kätte. Me ise tutvustasime leedulasi. Meie mulje järgi on nad religiooni austavad ja uhked inimesed, kes hindavad oma traditsioone. Võis tõdeda, et oleme tegelikult üsna erinevad. Samas me sageli ei tea teise osapoole arvamust või olukorda. Näiteks arvavad õpilased, et nende õpetaja on väga range, ei suhtu küllalt paindlikult tähtaegadesse ja on kogu aeg tõsine ega oska nalja teha. Kui aga õpetaja räägib, et ta on olnud mitu aastat ilma tööta, tema abikaasa suri hiljuti ja ta peab nüüd üksi laste eest hoolitsema, siis võib õpilaste arvamus temast muutuda.
Draama kasutamine koolitunnis aitab muuta õpilasi enesekindlamaks, empaatilisemaks, äratab fantaasia ja arendab koostööoskust, aitab inimesel keskenduda. Nii peame vaatama ka karaktereid, mida keegi tegelikult tahab. Meil paluti nimetada erinevaid tuntud karaktereid ja siis arutasime nende tegelikke soove: Batman tahab päästa maailma, Poirot lahendada mõrvamüsteeriumi, Tuhkatriinu pääseda võõrasemast ja -õdedest.
Edasi tuli küsimus suurele ringile, mida on raske õpetada. Üks inglise keele õpetaja ütles, et present perfect on raske. Seepeale soovitas koolitaja mõelda temast kui karakterist. Mr Present Perfect. Mida ta võiks tahta? Pakuti välja, et tatahab juua tassikese head kohvi. See aga tähendab koha leidmist kohvikus, suhtlemist teenindajaga, värske ajalehe lugemist ja siis tassikese koorega kohvi joomist ning lõpuks maksmist. Kui aga asjad ei juhtu õiges järjekorras, tekib kaos. Kõiki elemente saab personaliseerida. Kui lastega selline olukord läbi mängida, jääb neile oma roll meelde. Jääb meelde ka asjade toimumise loogiline järjekord.
Järgmine pakkumine oli õpetada maastikutüüpe. On mägi, org, selle juurde kuuluvad metsad ja jõed. Otsustati peategelaseks valida proua Mägi. Ta on suur ja paks, mäletab kaugeid aegu, aga ta on õnnetu, sest tema mälestused ei huvita kedagi, ta püsib sellise suure ja paksuna edasi. Tema tahaks olla õnnelik. Jõudsime selleni, et kui ta aktsepteerib ennast sellisena, nagu ta on, siis hakkavad teised temasse samamoodi suhtuma. On olukordi, kui ei peagi midagi tegema, vaid peab iseendaga rahu tegema. See käib tihtipeale ka õpilaste omavaheliste suhete kohta.
Et draamat koolitunnis kasutada, tuleb alustada soojendusest. Ka sportlane ei lähe jooksudistantsile ilma soojenduseta. Soojenduseks sobivad väiksed rollimängud ja lugude jutustamised. Selleks tutvustas juhendaja klassikalist novelli ülesehitust: lool peab olema vastuolu, intriig, mida lahendada, teise kolmandiku lõpuks jõutakse kulminatsioonini ja järgneb lõpplahendus. Lugusid oleks mõistlik üles kirjutada, niis tekib katsetatud ülesannete kogu, mida saab ka teemade kaupa liigitada. Väga hea on kasutada rekvisiite. See võiks olla loos läbivalt kasutuses. Näiteks lugu Paulist, kes ei taha draamatunnis osaleda. Näiteks peab Paul mängima koos teistega püha õhtusöömaaega, aga ta ei taha osaleda, peidab oma klaasi laua alla, ei lase kannust endale vett kallata, lõpuks viskab selle vee teistele näkku. Aga lugu võib vabalt lõppeda nii, et lahendusena peseb ta sellesama veega kõigi teiste jalgu. Ja meie koolituspäeva lõpetas rühmaimprovisatsioon.
Konverentsiruumis oli klaver, kuid meist keegi ei osanud seda mängida. Vaja oli anda märku loo algusest ja lõpust. See aitab kontsentreeruda. Konkreetsed reeglid on vajalikud, kokkulepped ruumi osas, kus on lava, kus publik.
Kogu selle aja möllas õues äike. Meil oli õhtuks planeeritud jalutuskäik Mikrolimano jahisadamasse mekkima mereande. Korraldajad tulid rääkima, et võibolla me lähme hoopiski taksodega. Meie rühmaga pidi liituma teine samal ajal tegutsev koolitusrühm. Aga selleks ajaks, kui koolituspäev lõppes, sai ka vihm otsa. Kella seitsmeni oli piisavalt aega, et veidi linnas ringi jalutada.
Kell seitse ootas meid pime, aga sume õhtu. Jalutasime rannapromenaadile, vaatasime paate, tuledesäras maju. Poolel teel oli valgusinstallatsioon. Kõrgelt kaljurinnalt alla vaadates võisime näha basseinis ujujaid, Seal mängiti veepalli.
Rannarestoran kostitas meid väga rikkaliku valikuga suupistetest: anšoovised, salat, tzatziki, kalmaarid, kaheksajalad, karbid, grillitud köögiviljad ja seened, küpsetatud juust ja lõpuks magustoiduks sõõrikud šokolaadikastmega ja puuviljad.
Hea, et peale seda sai jälle tagasi jalutada.
Kas fotol on apelsinipuu ja kas need viljad päriselt ka süüa kõlbavad?
VastaKustutaMa ei ole mingi pomoloog, minu andmetel on tegemist mandariinidega, aga sorti ei oska täpsemalt määrata. Igaks juhuks ei hakanud korjama ka. Ütlen nagu Aisopose rebane: kindlasti on hapud!
KustutaKüsisin üle, ja nii ongi. Neid ei sööda, need on liiga hapud.